Tere õhtust! Teie ees on ansambel Onud Saaremaalt, Orissaarest!
Onu Juhan
Laul ja klahvid
Onu Ahto
Laul ja bassid
Onu Koit
Laul ja kitarrid
Onu Kalev
Laul ja trummid
Onu Jüri
Heli ja trummid
Muusika ühendab me käed
Ansambel Onud ajajoonel
19. november 1991 - Ansambli esimene avalik esinemine.
Pildil on üks ansambli Lehmakommionud esimesi avalikke ülesastumisi. Aasta oli 1991. Suhteliselt lühiajaliselt püsinud algkoosseisu kuulusid veel Valdo Rüütelmaa ja Hannes Tilk. Kuna meid lasti lavale selle õhtu põhiansambli “Sellex” vaheajal, siis oli meil suurepärane võimalus kasutada vanemate kolleegide varustust. Nii mängibki Koit pildil Aavik Urmase trumme, Valdo vajutab Kipper Moonika klahve ja Ahto tõmbab Tooming Ervini bassi. Martti tiristab muusikakooli mandoliini ja kogenud Hannes on ainukesena enda pilliga.
1996 - Kalev liitus ansambliga Lehmakommionud.
Foto: Diana Unt 2006
Oli aasta 1996 ja ansamblil Lehmakommionud oli Kalevit vaja. Läbirääkimised ei sujunud ning peaaegu lõpuni oli kahtlane, et Kalev ansambliga liitub. See oligi mingis mõttes ebareaalne, et mees, kelle portfooliosse kuulusid sellised supergrupid nagu “Kakuke” ja “Beercond”, vedu võtab. Aga unistada tuleb suurelt. Määravaks sai lõpuks saarlastele võõras ja ootamatu mõjutusvahend – raha. Selgus, et Kalevile see meeldib. Kroonid vahetasid omanikku ja paadis ta oligi. Selleks et jääda.
1999 - Jüri liitus ansambliga Lehmakommionud.
Aastaks 1999 oli ansambel tegutsenud juba 8 aastat ja selleks ajaks oli selge, et väga pikalt ansambel nõmeda nime ja roosade raseeritud näolappide peal ei purjeta. Pikemaks merereisiks oli vaja rohkem kui puhas särk ja pestud hambad. Vaja oli stereofoonilist helipilti. Juhuseid ei ole olemas ja nii on tagantjärgi selge, et Jüri oli meie teele määratud nagu punn pudelile või Merilin Matule. Jüri oli Lehmakommionude jaoks uus kvaliteet. Ta oli mees, kes omas tehnikat ning teadmisi. Mees, kelle jaoks ei olnud halba ilma, vaid kehv riietus. Jüri tuli ja jäi.
Suvi 2001 - Ansambli esimene suvetuur.
Millisena me tuuri ette kujutasime
Ansamblil Lehmakommionud õnnestus osaleda maailma pikima nimega suvetuuril “Ristikheina lõhna sees kaisutan ma sind.” Pärast selgus, et see polnudki suveduur, vaid hoopis suvemoll. Lisaks meile osalesid veel Marju Länik ja Günf. Ega meil toona erilist ettekujutust ühest korralikust suvetuurist ju ei olnud. Olime ainult pilte näinud ja neidki välismaa ajakirjadest. Kümned tuhanded inimesed lava ees, tuuribuss ning pidusööki ja jooki täis lavatagune – seda me ootasime. Esimesel kontserdil 10-st oli aga mitte 10 tuhat, vaid 10 inimest. Teisel ja kolmandal läks rahulikumaks ja sinna see koos publikuarvuga lõppeski. Koos meie suvetuurihuviga. Rohkem pole me suvetuuril käinud. Ega tõtt-öelda pole kutsutud ka. Väärt kogemus igal juhul. Nägime, kuidas päris muusikatööstuses asjad käivad. Lisaks saime aastaid hiljem teada, et esimesel kontserdil oli kohal ka noor K.E.T, kes vaatas, et tutske© värk ja hakkas isegi selle peale bändi tegema.
2001 - Ansambli 10. juubelipidu Anija Valla Kultuurikeskuses.
Samal aastal bändi esimese ja viimase suvetuuriga, tähistas ansambel Lehmakommionud 10. sünnipäeva. Selle verstaposti saabumine oleks tähistamata jäänudki, kui kellelgi poleks tekkinud mõtet seda tähistada. Ja nii kogunes novembris 2001 Kehras asuvasse Anija Valla Kultuurikeskusesse terve hulk rahvast. Pidustused olid meeleolukad ja lisaks juubilarile astusid sünnipäevapeol lavale ka Martti poolt juhendatav Kadrioru Saksa Gümnaasiumi ansambel, samuti orkester Vanaviisi. Selguse huvides tasub märkida, et sel ajaperioodil olid mõned meie hulgast tihedalt Kehraga seotud. Veel aastaid hiljemgi on mõni meid just Kehra ansambliks pidanud. Eks seal tera tõtt sees ka on. Aga sünnipäevapeo kohavalik tuli just sealt.
2011 - Ansambel Lehmakommionud 20. juubel ja nimemuutus.
Aasta 2011 jõudis märkamatult. Eelmise ja kätte jõudnud juubeli vahele jäänud 10 aasta sisse jäi lõputult kilomeetreid mängult mängule ja ca 600 esinemist. Bändil läks hästi ja oli selge, et kui üldse 20. sünnipäeva tähistada, siis ikka Orissaares. Lisaks oli veel mitu plaani – salvestada uus laul ja muuta ansambli nime. Ehk totaalne muutumine. Ja plaanid said teoks ka. Pidu toimus Orissaare Spordihoones ning Kultuurimajas, ka ilmus laul jalaga trampivast liblikast ning Lehmakommionudest said Onud. Vahvast juubelipeost tegi videoülesvõtte ka Arvi Pill, kes oli kohale tulnud pika ilu peale.
2019 - Onu Martti lahkub. Tere tulemast Onu Juhan!
Aasta 2019 oli Onude jaoks pöördeline. Muutuste tuuled olid puhunud juba mõnda aega ja siis prahvatas aken äkki tugeva tõmbuse käes lahti, Martti saputas tiibu, ajas need laiali ja läinud ta oligi. Esimene Onude pojuke oli pesast välja lennanud. Ja nüüd oli pesas ruumi uue Onu jaoks. Ega sobivad Onud ei kasva puu otsas. Alustasime otsinguid. Kriteeriumiks oli sama jalanumber, mis Matul, kuna keegi meist ei soovinud, et suhteliselt vähe kasutatud valged tennised kasutult seisma jääks. Käisime, valge tennis käes, paljude eesti pillimeeste ukse taga. Palju oli neid, kes tahtsid, aga kelle jalanumber ei sobinud. Juhani oma sobis, aga tema polnud jälle kohe nõus. “Kiired ajad”, “pean koeraga jalutama” või “need pole minu jalad” kõlasid vabandused. Kuu aega käisime tema häärberi akna all palumas ja laulmas, ikka et Armas Juhan ja Kallis Juhan ja et tule meile klahvimeheks. Eks see mangumine läks isegi sellise “vana rahu” jaoks, nagu Juhan on, lõpuks tüütuks ja kolm tilka verd tilkusid lepingu kinnituseks. Ühel kevadisel päeval kuulsimegi Orissaare sadamas paadimootori popsumist. Juhan tuli.
Klientide tagasiside
